Algusest peale oli meil plaan minna ka ühele kohalikule reisile. Pikast Finnmatkat lehel olevast nimekirjast sobis meile kõige paremini poolepäevane elevandisafari, mille juures oli selgelt kirjas, et sobib ka väikeste lastega peredele. Peale seda, kui olime tükk aega kohaliku Finnmatkat esindusega ühendust otsinud (ka Eesti ja Soome kaudu, sest neil oli siin mingi telefonijama), saime nad lõpuks kätte ja suutsime isegi inglisekeelse reisi omale välja ajada – kuna tegu soomlastele suunatud reisiga, on nende reisid ikka soomekeelse giidiga. Aga meie saime inglisekeelsesse gruppi, mis tähendas, et vähemalt mina sain jutust aru.
Selle reisi jaoks aeti meile eraldi väike buss välja, mis meid sinna ja tagasi sõidutas (no ei olnud rohkem rahvast siit hotellist minemas) – sõit kestis umbes tunni ja suund oli ikka sinna samasse, kuhu jääb nii Phuket kui ka Patong. Ainult, et see Siam Safari asub kõrgel mägedes, kuhu need elevandid siis koondatud on ja kus nad turiste lõbustavad. Peale kohalejõudmist tuli kohalik tütarlaps meie juurde ja tutvustas ennast kui Tuk-Tuk (meile külge kleebitud kleepsude peal oli Tuuk). Lisaks meile oli meie grupis veel üks soome pere (omavahel rääkisid minu meelest küll rootsi keeles) – seega oli meil selline väike mõnus grupp ja saime piisavalt tähelepanu.
Algas meie safari elevantide tutvustamise ning elevandisõiduga. Nagu selgub, kasutati varem elevante (India/Aasia elevandid on siin) tööloomadena – nende abil langetati puid ja küllap tehti veel muudki, aga siis keelustati seadusega elevantide tööloomadena kasutamine ja elevandid on sellest peale rohkem turistide atraktsioonides kasutusel. Selles keskuses on 16 suurt ja 2 väikest elevanti – väikesed teevad trikke ja suured veavad rahvast. Igal elevandil on oma isiklik “ajaja”, kes elevanti tunneb ja keda elevant kuulab.
Alguses seletas meie giid, et elevandi selg minnakse nagu filmides – elevant londiga tõstab, aga tegelikult aeti elevant suure platvormi ette, kust sai siis selga astuda ja seal olevasse tooli istuda. 
Elevant tatsab mööda oma rada täie rahuga, aga seal seljas õõtsutab ikka mõnuga – pildistamine on täitsa tüütu sellises olukorras. Ema igatahes kartis natuke – oma kõrgusekartusega ei olnud see tal väga lõbus kogemus. Meile Mehisega meeldis küll. Ühes kohas hakkas meie elevant enne teisi kaht minema ja siis ootasime teisi järgi ja keerasime ringi – elevant leidis, et seal on suur rahn, mille vastu on mõnus oma külge sügada – tegi ta seda nii hoolega, et meile tundus, et meie iste kipub seljast maha pudenema 😉 Ajaja pidi elevanti natuke karistama lausa, et ta eemale jalutaks selle rahnu juurest. Uuesti sealt möödudes üritas eleva veelkord lähikontakti selle rahnuga saada, aga ajaja ajas ta kiiremini edasi. 
Elevandi ajamine näeb välja umbes selliselt, et ajaja istub elevandi kaela peal ja suunab vantsi kõrva tagant varbaga sügades ning annab häälitsutega käsklusi. Mehis üritas vahepeal ajaja möhkimist ja ähkimist järgi teha, aga me igaks juhuks keelasime selle ära.
Kokku sõitsime elevandiga ühe üpris pisikese ringi – nii pool tunnikest umbes kestis see sõit.
Siis saime elevandi ees pilti teha ja pakuti võimalust ka elevandile maiust osta ning talle seda sööta – Mehis andis päris ilusti elevandile neid maiuseid – ananassi ja arbuusi viilud, banaanid ja kurgid. Elevandid nautisid täiega sellist hellitamist. See väike korvitäis, mis meie talle andsime, on muidugi vähe – päevas pidi see loom 250 kg taimset toitu sööma ning 200 liitrit vett jooma. Elavad nad 35-40 aastaseks.
Järgmiseks näidati meile elevandilaste etendust – üks laps oli 6. ja teine 8. aastane – päris suured seega. Aga alles treenitakse neid – inimesi vedada nii väikestega ei saa veel. Need elevandid tervitasid meid mingis keeles – aga selgelt nad miskit “ütlesid” küll. Siis nad tegid meile kohalikku tantsu ja mängisid palli – lõid jalaga palli meie poole. Üks pall tabas seda piiret, seega oleks see napilt meie sekka lennanud. Siis pakuti ka võimalust elevandi londi seest pall võtta ja see tagasi panna, aga Mehis seda teha ei tahtnud. Lõpetasid elevandid oma etenduse suupilli mängimisega – võtsid aga suupilli londi otsa ja puhusid. Kui pill maha kukkus, võttis vants selle ise üles ja mängis edasi. Lisaks oskasid nad ka oma ajajale mütsi pähe panna – tegime võistluse, kus meie ennustasime, et kumb see kiiremini mütsi pähe paneb – väike võitis kaks korda järjest, kuigi mehed ennustasid, et suur võidab. Lõpetuseks saime nendega koos pilti teha ja neile maiuseid pakkuda – Mehis sai jälle mõnuga sööta elevante. Lõpetuseks plaksutasime neile ja nemad lehvitasid londiga.
Edasi tutvusime me kohaliku kummitööstusega. Nimelt on Taisse kummipuud sisse toodud ja nad toodavad naturaalset kummi. Selleks peavad nad öösel kell 2-3 minema metsa ja puid kraapima ning siis kopsikusse kummi koguma. Ühest puust saab ühe väikese kopsikutäie vedelat kummi, mida siis töödeldakse ja pressitakse ja kuivatatakse ning lõpuks saadakse üks selline kummimatt – pakun, et see matt on nii 0,5 x 1 meetrit. Kohalikud pidid selle mati eest praegu saama 80-100 bahti (see on hea hind) ja kehval ajal saavat ainult 30-40 kohalikku raha (see teeb siis 1-2,5€). Sellise mati tegemiseks kulub miski 30-40 puud ja mitu päeva. Raske töö igatahes.
Siis tutvustati meile kohaliku karri tegemist. Küll selle karri sisse läheb alles palju vürtsiseid asju – küüslauk, sidrunirohi, mingi ingveri sugulast ja loomulikult tšillit ja veel päris mitut vürtsi. Korraliku karri saab ikka uhmerdades – nii 20-30 minutit tuleb vehkida, et karri oleks hästi peen. Seal anti meile ka kõige lahjema karriga tehtud kana-ananassi rooga maitsta ja see ikka andis tunda küll, et vürtsine on. Selle toidu juures ei ole tõesti soola-pipart vaja, aga olgem ausad – kõik toidud ei koosne ainult karrist.
Järgmisena tutvustati meile kookospähklit. Seal saime teada, et on olemas kookosmahl, kookoskoor ja kookospiim ning sellest saab kookosõli teha ning magusat ka veel. Nimelt – selle suure kookospähkli seest kistakse ilge jõuga väike pähkel välja. Selle pähkli sees on kookosmahl – see on selline selge, nagu vesi ja seda saab ka juua. Kookospiim saadakse selle valge viljaliha seest – kui kõvasti pigistada, tuleb sealt selline valge piim välja, mis on siis kange piim või lausa koor. Veega segades saadakse kookospiim. Seda piima keetes nii umbes 3-4 tundi madalal tulel saab keedunõu pealt õli korjata. Seda õli saab kasutada siis söögitegemiseks, masseerimise juures ja ma ei teagi, kus veel. Viljaliha (see valge) on maiustus – selline magus ja mõnus. Pruun kookose maius saadakse selle õli keetmise käigus – see tekib settena sinna põhja. Ja kookospähli ümber olev kiud on kasutusel igaasugu madratsites ja mujalgi. 
Ja kookospalmide lehtedest teevad kohalikud seal oma majadele katuseid.
Lisaks pakuti meile seal Tai kohvi – vot see oli alles asi! Seal oli juba sees nii kondenspiim kui suhkur ja ma segasin selle kõik ära, aga oi, kui kange ta ikka oli. Kohvi kõrvale söövad kohalikud kookosepannkooke – sellised pisikesed ja näevad välja, nagu need toorkummi kadjakesed, aga päris maitsvad; isegi Mehis sõi ühe ära. Teed pakuti ka, aga see oli selline oranž möks, et ma küll ei julgenud võtta.
Veel näidati meile, kuidas Tais vanasti riisi kasvatati ja kuidas riis aganate seest välja saadi – tänapäeval võtavad masinad riisi aganate seest välja ja tulemuseks on ilus teraline riis. Neid riise on mitmeid-setmeid eri sorte ja värke. Kasvatusprotsess on küll selline pikk ja aeganõudev ning palju käsitööd vajav tegevus – kõigepealt kasvatatakse riisi kuu aega külvipinnal, siis istutatakse riisipuhmad ükshaaval ringi ja siis möödus 2-3 kuud ning hakkavad terad moodustuma; peale seda möödub veel kuu, et terad valmiks. Siis võetakse juure pealt maha, pekstakse terad välja ja saabki riis. Umbes nii see käib. Ja nagu ma aru sain, siis ainult see viimane osa on masinate kätte usaldatud.
Vahepeal tegid kohalikud kaks vesipühvlit meile kündmise demonstratsiooni ning vedasid meid ühe ringi peal väikeses kärus. Kõik riisipõllud pidavat vesipühvlitega küntama. No üldiselt arvan ma, et küllap nad kasutavad neid traktoreid ikka ka kündmiseks. Seal keskuses on traktorid inimeste vedamiseks – aeti grupp traktori järel olevasse kärusse ja veeti järgmisse kohta. Alguses veeti elevantide juurde ja lõpus viidi tai sööki sööma. Mehis seal eriti ei söönud – ainult mingid kalamaitsega krõpsud ning ka banaan ja arbuus läksid talle peale.
Ja siis istusime aga bussi ning sõitsime mäest alla ning sealt edasi oma hotelli. Ah jaa – ühte ahvi nägime ka – see oli ühe maja hoovis ketis.
Pilte sellest safarist saab näha siit.