Idamaade toidu kohta on ju teada-tuntud fakt, et siin tehakse vürtsikaid sööke ja kasutatakse palju igasuguseid ürte. Meie kogemus kinnitab seda küll – söögid võivad olla väga vürtsikad, samas leiab siin täiesti vabalt ka mittevürtsikaid ja täiesti vürtsivabu toite. Esimesel päeval tellisin emale väga vürtsika kohaliku supi krevettidega – see oli nii tapvalt vürtsikas, et ema ei tahtnud tükk aega ei vürtse ega ka krevette näha. Riis on siin siiski üks põhitoidus – sinna supi kõrvale küsiti meilt, et kas soovime lihtsalt riisi juurde võtta, aga meie ei suutnud mõista, miks peaks sinna kõrvale riisi sööma ja loobusime; hiljem saime sellest põhimõttest aru, et nad teavad, kui tegu vürtsise toiduga ja pakuvad sinna riisi pehmenduseks juurde.
Hommikusöök on siin nagu hotellides ikka – buffee-lauas saab ise valida kõike, mida pakutakse ja süüa saab nii palju, kui sisse mahub. Mõni inimene võtab seda söögikorda väga tõsiselt – laotakse omale taldrik ikka väga suure kuhjaga täis ja siis võetakse veel paar korda juurde ka. Meie kasutame AI teenust, seega me ei pea hommikul end lõhki sööma – aga ikka kipub nii olema, et kõht on täis peale seda söögikorda. Mehise kiituseks tuleb öelda, et tema sööb meil hommikuti päris tublisti – 1-2 viilu röstsaia (juustu ja singiga), pannkook, saiake, vahest muna ja viinerit juurde. Mõni üksik kord, kui ta hommikusööki ära ei söö – muidu on väga tubli.
Hommikusöögi valik on piisavalt rikkalik – siin on esindatud nii Tai söögid (nuudlid, riisid ja kõikvõimalikud kastmed-värgid seal juures, vürtsikust piisavalt) kui ka “tavapärased” toidud. Nagu juba mainitud, saab siin oma maitse (ja kõrvetusastme) järgi saia röstida, saab ise salatit kokku segada või maitsta mõnd kohaliku retsepti järgi tehtud salatit. Siit saab ka magusaid helbeid koos piima või jogurtiga võtta (Mehis pole mitte ühte korda neid söönud) ja saab ka igasugu magussaiu võtta. Lisaks on esindatud nii peekon, kui viinerid ja küpsetatud köögiviljad ning kartulid. Lisaks on olemas ka nuudlijaam, kust saab omale meelepäraseid nuudleid tellida ja neid siis oma maitse järgi maitsestada. Ja muna-jaam, kus saab lasta omale teha omletti ise valitud koostisainetest või lasta lihtsalt muna praadida või keeta (ka ilma kooreta saab lasta keeta). Ühesõnaga – hommikusöök on siin tasemel; mõned külastajad suudavad ka siin protesti üles näidata, aga jätame selle nende enda südametunnistuse kanda. Ah jaa – lauda istudes pakutakse kohvi või teed ja kui tass tühi, siis õnnestub see uuesti täita nii kaua, kui aga soovi on.
Üldiselt on Tai köök selline vürtsid ja ürtide ning kastmete peale üles ehitatud. Kohati jääb mulje, et kuigi toidu sisse on retsepti järgi sool-pipar ette nähtud, siis kokale see põhimõtteliselt ei sobi ja toit on selgelt mage. Samas on toiduga kaasas igasugu naljakaid kastmeid, mis siis “õige” maitse peaks andma. Kohati see natuke häirib lausa. Näiteks, kui tellida tiigerkrevette Tai menüü järgi, siis tuuakse maitsestamata mingite lehtede vahel olevad krevetid ja kaste sinna juurde, siis rahvusvahelisest menüüst tellides neidsamu tiigerkrevette saab päris normaalselt maitsestatud krevetid ja kastet pole ka juures. Kuigi ka rahvusvahelise menüü juures on kohati tunda koka vastikustunnet soola-pipra suhtes ja võib juhtuda, et sealgi on natuke nihu läinud maitsestamisega 😉
Tai rahvas pidi ise sööma riisi nii hommiku-, lõuna-, kui õhtusöögiks ja sinna kõrvale hoolega karrit – ehk siis nemad elavadki vürtsidest ja riisist 😉
Phuketi üheks firmaroaks peetakse Phuketi vähki (Phuket lobster) – see on siis kohalik vähk, mida küpsetatakse ja maitsestataks siin kuurortis magushapu või pipra kastmega. Minul õnnestus ühel korral seda ka tellida restoranis ja see magushapu variant oli väga hea (või suurepärane). Selle vähi juures on nüüd küll selline lugu, et söödav on temast (nagu vähi puhul ikka) ainult sabaosa – maksta tuleb aga kaalu järgi. Meid see ei kõiguta, kuna kasutame AI teenust, aga kui peaks ise maksma, siis oleks mõistlikum vast kuskil mujal seda delikatesse süüa. Rohkematel kordadel pole meil õnnestunud seda vähki tellida, sest see on otsas olnud. Kui sellest vähist täit ilunaudingut tahta, siis tuleks taldrikut altpoolt vaadata või siis teha pilt peale söömist (keera vähk enne ringi):
Meie oleme siin proovinud väga erinevaid sööke nii Tai menüüst kui ka rahvusvahelisest menüüst. Mehisele meeldivad rohkem pitsad ja friikartulid. Ühe kala kohta ütles ta küll, et järgmisel korral tellib tema endale ka selle suure kala, aga reaalselt pole ta seda siiski teinud – seda kala ei suutnud ema üksinda küll ära süüa ja mina sain pool endale.
Rahvusvahelises menüüs on esindatud kõiksugu mõnusaid toite ja sööke ning sealt oleme erinevaid lihatoite proovinud – lammas ja veis tuuakse siia kirjade järgi Uus-Meremaalt. Veis on väga mõnus – medium küpsetusaste sobib sellele väga hästi. Fileetükid on küll iga kord erineva suurusega, aga jällegi meid see ei häiri, sest kasutame AI paketti. Lambal on väga õrnalt iseloomulik (kasuka) maitse juures, aga üldiselt on ka see väga mõnus.
Magustoitude juures soovitan tungivalt eemale hoida Tai magustoitudest – no ei ole need minu maitsele loodud. Siin oli ühel õhtul Tai toitude buffee ja seal olid ka magustoidud täiesti olemas. Sai siis neid proovitud ja väga erinevaid asju võetud ning kokkuvõttes võib öelda, et magustoitu nad eriti teha ei oska – seal oli vähemalt 9 eri värvi magustoitu, aga kõik need maitsesid ühtmoodi läägelt ja peale pisikese suutäie võtmist sai need kõik järgi jäetud. Ühel õhtul sai veelkord riskitud, kui leidsin, et Tai menüüs on magustoiduks pandud sügavküpsetatud banaanid mingis kastmes. No ettekujutus oli esmalt, et see on mingi küpsetatud banaan (mida on saanud mujal proovida) ja kindlasti on see soe toit. Kui see söök lõpuks lauda jõudis, olime kõik eameeldivalt üllatunud – väljanägemine on sellel toidul justkui väga kaua kausis vedelema jäänud hapukurgid, mille vedelikul hakkab juba hallitus paistma. Maitsesin selle söögi siiski ära – külm on see! Ja maitse… no on magus – nii magusad, nagu meil müüdavad kuivatatud banaanid; aga vot seda kastet ma eraldi suhu ei tahtnud panna. Oh, kui hea, et meil ikka see AI pakett on 😉
Kohalik restoran on siin ikka saavutus omaette. Nagu juba varem sai mainitud, unustatakse siin tellimusest osa lihtsalt ära. Vahest saab seda neile meenutatud, aga vahest me ei viitsi ka – ootamine tüütab lihtsalt ära. Mõned teised ei ole nii vastutulelikud, kui meie – protestijaid ja hädaldajaid ning vingujaid on siin palju. Eks ta natuke õigustatud ole ka, sest olgem ausad – hinnaklass on selgelt kõrgrestorani oma. Üks vene noormees käis ja lärmas ühel õhtul tükk aega, kuna polnud pikka aega oma eelrooga saanud ja siis tegi ülima ähvarduse – rabas taskust oma nõmeda ifööni ja kukkus filmima – pakun, et kelnerid suhtusid sellesse ifööni samasuguse põlgusega, nagu mina ja ei tundunud laskvat end sellest filmimisest üldse häirida. See õhtu oli restorani jaoks tõesti õnnetu. Mina sain oma söögi alles neljanda korraga – alguses tellisime Phuketi vähki, möödus 15-20 minutit ja kelner tuli minu juurde vabandades, et vähk on otsa saanud; siis tellisin üht veisefileed (kõige kallim asi nende menüüs), möödus 15 minutit ja saabus kelner, kes kahetsusega kurtis, et see filee on otsa saanud; siis tellisin natuke kehvemat fileed, mida olin paar korda söönud; ja ei möödunud 15-t minutitki ning kelner tuli veel õnnetuma näoga teatega, et ka see filee on otsas. Ajas juba natuke närvi küll – peab ausalt tunnistama. Ma siis seletasin, et kuigi Mehis sai oma friikad kätte ja emal on eelroog söödud, polnud ma veel oma eelrooga saanud, samas pearooga vahetatakse neljandat korda – tellisin siis tiigerkrevette; kelner küsis vabandades luba, kas võib eelroa koos pearoaga tuua, mida mina lahkelt ka lubasin. Poolteist tundi peale lauda istumist saabus teine kelner, kes oli väga mures, et ma polnud saanud oma eelroogagi ja küsis tellimuse üle, et kedagi tagant utsitada. Selle kõige peale toodi emale pearoog koos magustoiduga, mis aga ei sobinud, sest see oli selline külmalt söödav magus kook. Lõpuks sain oma eelroa kätte – seda soolalõhelõigukestega rooga oli umbes poolteist tundi valmistatud. Korraks tekkis mul muidugi jälle tunne, et ei saagi oma krevette, aga ka need sain ja peale mõningast ootamist õnnestus isegi see kurikuulus (vt ülal) banaanimagustoit saada. Igal juhul oli elamusi küll sel õhtul ja vahepeal tekkis tunne, et peaks selle vene tüübi üles otsima ja tema protestiaktsiooniga liituma 😉 Vähemalt Mehis sai oma friikad ja jäätise tol õhtul ilusti kätte – jäätist ma küll meenutasin neile paar korda, kui kelnerid laua vahet jooksid.
Kokkuvõttes võib öelda, et jootraha on restoran ära teeninud maksimaalselt ühel õhtusöögil – ülejäänud kordadel on olnud kas buffee või siis on miskit untsu läinud. Aga seda jootraha on ilgelt keeruline anda, sest see tüüp, kes jootraha ausalt välja teenis, põgenes meie eest nii kuis sai ja ühte lauda teenindab vähemalt neli teenindajat pluss lauakoristajad.
Aga restoran pingutab kõvasti – vähemalt kahel õhtul on neil õhtusöögi kõrvale ka mingi meelelahutus pakutud (olgu see siis kas kohalikud tantsud või siis tulemäng).
Aga üldiselt on toit lahe ja mõnus ning kui on ostetud AI pakett, siis tuleb täiega nautida. Kui AI-d ei ole, siis on kindlasti mõistlikum kuurortist välja jalutada ja sama või paremat toitu nautida mitu (3-7) korda odavamalt. Näiteks coca-purk (0,33l) maksab siin üle kuue korra rohkem, kui näiteks elevandisafari keskuses.
Kokkuvõttes – meile meeldib ja seda vaatamata kõikidele seiklustele. Kindlasti võib Tai sööki soovitada ja kui see ei meeldi, siis saab siin alati ja pea igalt poolt ka “traditsioonilist” toitu.
Pildivalik meie söödud toitudest on nähtav siin.