Taimaa reis: lõpp

Nüüd kodus olles võib korraks põgusalt tagasi vaadata. Kui ühe sõnaga tahta kokku võtta, siis võib julgelt öelda: ülilahe! Meile kõigile kolmele väga meeldis see reis ja kindlasti soovitan soojalt nii Taimaad, Phuketi saart kui kindlasti seda mõnusalt rahulikku Mai Khao Beach piirkonda.

Päris viimasel sealoleku täispäeval saime ookeani käest ka mõnusaid laineid tunda – need lained olid ikka sellised, et Mehist loopis ookean edasi ja tagasi sedasi, et ma ei jõudnud teda vahepeal laine tagasitõmbega kinni püüda ning hoida. Väga võimsad lained. Ja ookeani üldse jalutada ei saanud, sest paar sammu peale seda kohta, kus lained murdusid, oli juba nii, et üks samm ja vesi oli mulle peaaegu kaelani ja kui siis veel suurem laine tulemas oli, oli see tagasitõmme võimas – mul oli paar korda peaaegu, et hirm nahas. Suutsin siis end nii kaua paigal hoida, kui laine kohal oli ja lasin tal end natuke kalda poole vedada. Igal juhul lahe lõpp seekordsele ookeani külastusele.

Lisaks ookeanile võtsin mina viimasel päeval päikest ikka selliselt, et selg ja õlad ning kõht said päris punaseks – sellili magamine oli natuke ebamugav. Õrnalt tuleb isegi nahka ühe õla piirkonnas tänaseks. Enne seda olin ainult pealae pealt naha maha ajanud 😉

See kõik sai võimalikuks, sest sel päeval me tuppa lõuna ajal ei läinud – olime basseini juures nii kaua, kui juba tibutama hakkas. Mehis sai lõpus juba lausa ilma päästevestita ujumise enda sõnul selgeks. Mina nimetasin seda tegevust küll rohkem uppumiseks. Aga no eks ta ikka suutis end ilma vestita seal basseinis natuke aega vee peal hoida küll – siples jalgadega ja vehkis kätega. Enda sõnul ta nüüd enam vesti ei vaja ja järgmine kord Aurasse minnes näitab emmele, kuidas ujumine käima peab.

See viimane päev oli eriline veel selle tõttu, et vihm saabus juba varakult – kella viie paiku hakkas sadama ja sadas kuni hilisõhtuni välja (meie läksime magama ja ikka veel sadas). Need viimaste ööde vihmad elavdasid seda loodust seal tugevalt – kui esimesel nädalal oli muru rohkem kollakat tooni, siis viiamsel päeval oli muru juba täitsa roheline – jätkuvalt umbes pool sentimeetrit kõrge, aga roheline.
Vihm põhjustas meile õhtusöögi ajal natuke ebamugavust ka – vihma tibutas, kui me sööma läksime. Sinna minnes õnnestus meil ikka pagi-sõit välja võluda (need kohalikud pagis seal on sellised, millel saab kiled alla lasta ja nii on väike kaitse vihma eest olemas).

Ja see viimane õhtusöök oli loomulikult tüüpiline – mina sain sel korral kiirelt kelneriga kaubale, et neil polnud ühtegi minu esimesest neljast toiduvalikust ja nii ma võtsingi omale saksa grillvorsti hapukapsa ning kartulipudruga. Söök iseenesest oli hea, aga välimus oli selline, et pilti ei saanud kohe kuidagi teha. Ja loomulikult (nii, nagu kõige esimesel õhtul) pidi Mehis oma sööki kõige kauem ootama – tema friikartuleid meenustasime lausa kolmel korral ning lõpuks toodi need peaaegu lauda ka (kelner tõi nad miskipärast meie laua ligiduses olevale serveerimislauale ja unustas need sinna ;-))

Ja siis järgnes pakkimine ning reisipäev. Sel korral tuli natuke varem tõusta – äratus oli juba enne seitset, sest nii saime rahulikult hommikust süüa. Lennujaama transfeer tuli isegi natuke varem, kui lubatud ja meie olime ilusti ~10 minutit enne õiget aega bussis ning arvasime juba, et saame varem lennujaama. Aga selle asemel näidati meile ära ka see teine hotell selles rannas. Selle hotelli plussiks oli see, et sealt paari kilomeetri kaugusel asub mingi “küla”, kus on olemas poed ja värgid. Ehk siis seal oleks saanud šopata 😉 Aga hotell ise nägi palju kehvem välja, kui meie oma ja loomulikult polnud seal mitte mingisugust veekeskust. Seega saime veel viimase kinnituse, et meie valitud hotell oli väga hea valik.

Lennujaamas möödus kõik normaalselt – mitte keegi meie 25 kg kaaluva kohvri (teine oli kergem) peale ei kobisenud ja check-in järgselt saime teada, et tagasilennul istusime ilusti kolmekesi kõrvuti. Huvitava kinnituse sain ka – Tallinna lennujaama turvakontroll on ainus koht kogu maailmas, kus kästakse digitaalsed kaamerad kotist välja kiskuda. Tais oleks vist võinud isegi läpaka kotti jätta.

Lend möödus rahulikult – natuke rohkem olid kõrvad lukus, kui sinnapoole lendamisel, aga muidu oli täitsa OK. Mehis ei maganud mitte silmatäitki kogu lennu jooksul, sest tegu oli päevase lennuga – ainult viimane pool tundi kippus ta natuke ära vajuma (kell oli Tai aja järgi hilisõhtus ka juba). Maandusime umbes pool tundi enne graafikujärgset aega, aga pagasi kättesaamisega tehti see varem jõudmine ilusti tasa – meie teine kohver tuli pagasilindilt kõige viimasena.
Juba Tais olime me otsustanud, et kuna tegu on tšarter-lennuga, siis pagas kaduma ei lähe ja talveriideid me eri kohvrite vahel ei jaotanud ning Helsingis saime kõik oma riided ilusti selga panna.

Alguses oli mõte, et Helsingis laseme Mehisel magada pool tunnikest või tund, aga ta avastas laste mänguväljaku ja magamisest enam juttu polnud. Siis leppisime kokku, et Tallinna lennu ajal mängib Mehis minu telefoniga, sest nii lühike magamine on mõttetu. Aga nii, kui Mehis lennukis toolile vajus, nii tal silmad ka kinni läksid – paar korda üritas küll neid silmi veel avada, aga selleks hetkeks, kui lennuk tõusurada otsima asus, magas Mehis juba ilusti. Tallinnas ma teda üles ajama ei hakanud ja võtsin ta sülle ning kõmpisime läbi õue ja pagasi juurde ja sealt edasi nii, et Mehis magas. Aga siis, kui Tallinnas saabuvate lendude osast välja saime ja emme nähtavale ilmus, ärkas Mehis ikka üles.

Tallinnast sõitsime ema juurde ja ööbisime seal ning 6. märtsil saabusime siis lõpuks koju. Lahtipakkimised, kinkide jagamised, esmamuljed jms käib sellise tegevuse juurde. Neid muljeid saab siin kindlasti veel ja veel jagatud.

Ja mina tegelen nüüd piltide sortimise ning filmilõikude töötlemisega.

Aga kui kokku võtta see reis, siis jäime kõik väga rahule ja mina isiklikult soovitan Phuketi puhkusepaigana kindlasti. Kui tahta rahu ja puhkust, siis Mai Khao Beach piirkond on super ning väikeste lastega reisimisel soovitan AI paketti – nii on kõikse mugavam.
Kohalikud on lahedad ning võtavad kõike täie rahuga ja naeratavad pidevalt – käituge ise ka niimoodi ja kõik on palju parem.

ขอบคุณ / Kop Khun (khrap)! / Tänud!

สวัสดี / Sawadee (khrap)! / Nägemiseni!