Maldiivide reis: reis läbi jõululaada

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada päris algusest. Nimelt saab tänapäeval Maldiividele ainult läbi Frankfurdi. Ja, et selline reis on ikka väga väärtuslik, tuleb kasutusele võtta kõiksugu vahendid kindlustamaks, et reisi lõppsihtkohta ikka jõutakse. Seega soovitas Estravel soojalt juba eelneval päeval Frankfurti lennata ja seda vaatamata faktile, et Frankfurdist edasi toimus lend hilisõhtul (samal päeval oleks lausa kaks lendu olnud vist).

Seega sai Frankfurti lennatud lausa rohkem, kui 24 tundi enne sealt edasi minekut. Loomulikult tähendas see ööbimist ja tervet päeva Frankfurdis. Hommikul peale hommikusööki uurisime ja puurisime, et mida selles linnas siis teha on ka. Seal on ju teatavasti Maini jõgi ja mingi infovoldik seletas pikalt, kuidas kultuuri nautida. Meile imponeeris kõige rohkem Frankfurdi loomaaed. Kui olime oma pakid hotelli pakihoidu (hotell on kohe lennujaamas) pannud, uurisime sealt ka, et kuidas linna ja sealt edasi loomaaeda saab. Väga viisakas ja abivalmis hotelliametnik seletas meile pikalt, millise rongiga kesklinna saab ja uuris välja ka selle, kuidas sealt edasi loomaaeda saada. Lisaks soovitas ta soojalt külastada kesklinnas sel nädalal alanud jõululaata – sakslased võtavad selliseid asju ikka väga tõsiselt ja arvatavasti kestab see laat seal kogu jõuluaja ning kauemgi veel.

Karussellil jõululaadalKaalusime seda asja natuke ja leidsime, et kuigi Mehis hakkab nuiama igasuguseid asju, siis võtsime plaani ikkagi selle jõululaada. See oli siis ikka selline päris jõululaat, kus ilgelt palju putkasid, mis kõike head ja paremat müütasid. Küll oli seal süüa, küll oli seal juua (sakslastele kohaselt palju õlut), küll igasugu präänikuid, šokolaade ja muud värki, mis kuidagigi jõuludega seonduda võiks. Seal me siis tatsasime nende majakeste vahel ja uudistasime. Lisaks oli seal ka päris mitu karusselli – kahe peale sai Mehis ka sõitma minna ja see talle meeldis.

Kuna ilm oli külm, siis hakkas ka meil õige pea päris jahe ja otsisime miskit süüa – lootsime, et Mehis saab süüa ja siis ei jonni enam nii palju. Aga no päriselt see söök (friikad loomulikult) jonnituju ära ei võtnud. Ah jaa – juba Tallinnas nägi Mehis lennujaamas ühes poes Angry Birds kaisukat, mis häälitseb ja tahtis seda saada – me siis seletasime talle, et linna pealt otsime selle. No ja kui me olime seal Frankfurdi kesklinnas külmetanud juba päris pikalt, külastasime ka paari suurt kaubamaja (üks “kaubamaja” osutus täiesti tavaliseks turuks, kus müüdi toorest liha jms turukaupa) ning ühes sellises leidsime ka soovitud Andry Birds linnu. See tegi Mehise tuju tunduvalt paremaks. Ja saimegi rahulikult lennujaama naasta, et lennukit ootama hakata – vihma hakkas tibutama ja meie olime väsinud ka, seega otsustasime minna lennujaama varem, kui plaanitud.

Muide – meie reisipaketiga oli kaasas tasuta rongisõit Frankfurti, mis mõeldud siis sakslastele, kes mõnest teisest linnast saabuvad. Meie uurisime ja puurisime seda voucherit ning küsisisime isegi rongipileti müüjalt abi ning saime selgeks, et võime sellega sõita, aga vist ühe otsa. Kuna aga piletit meilt ära ei võetud, siis sõitsime sellega linna ja lennujaama tagasi ka. Seega ei saanud me päris täpselt aru, kuidas Frankfurdis see lennujaamaga ühendus toimib.

Lennujaama jõudsime seega paar tundi enne, kui Check-In avati (see avatakse 4 tundi enne lennu väljumist). Aega oli seega küllaga ja üritasime leida mingit mänguplatsi, aga ei suutnud tuvastada Check-In eelses alas sellist kohta. No siis me seal jalutasime ja istusime ning tegime aega parajaks – Merle isegi natuke tukastas; aga ära jõudsime oodata selle Check-Ini. Lendasime Qatar Airways abil ja nemad rõhutasid, et lennukisse minek algab tund enne lennu väljumist ning värav suletakse 20 minutit enne õhku tõusmist.

Õnneks oli meie värava juures kohe laste turnimise koht, seega oli Mehisel tegevust küllaga – isegi ühe sõbra leidis omale. Lapsed suudavad vabalt suhelda ka siis, kui üks on eestlane ja teine sakslane. Isegi sööma oli Mehis nõus seal. Ja nii need paar viimast tundi möödusidki. Ja nagu lubatud – tund enne õhku tõusu lasti meid lennukisse ja sealt edasi järgnes öine lend. Mehis loomulikult magada ei tahtnud – ekraan oli ees ja mängis muudkui.  Lõpuks ta siiski magas kolm tunnikest.

Lend Dohasse kestis umbes kuus tundi (imelikul kombel jäime hiljaks). Dohas lennujaama ehitus alles käib, seega saime sealses paarikümneses soojas bussiga sõita päris pikalt ning siis oli vaja jälle oodata 2,5 tundi, aga lennukile hakati laskma rohkem kui tund enne väljumist, seega ei olnud reaalselt eriti üle tunni ootamist.

Meie jaoks meeldiva üllatusena jagati kõikidel “pärislendudel” (Tallinn-Franfurt-Doha-Male) süüa ja juua, seega oli päris mõnus lennata.

Males maandusime enam-vähem õigel ajal ja ka passikontroll möödus valutult ning siis hakkasime oma kohvreid ootama. Vahemärkusena olgu öeldud, et meie lennuk maandus õigel ajal – 15:25 kohaliku aja järgi; kuurorti veebis on ilusti kirjas, et Malest kuuroti tuuakse vesilennukiga (Air Taxi), mis seaduse järgi ei tohi lendu tõusta peale 15:45-t. Kohvrite ootamisel tekkis esimest korda tunne, et peame hakkama kindlustusega tegelema. Nimelt tuli suur kohver ilusti, aga väiksem, kus Merle asjad sees, ei tulnud ega tulnud. Teised kohrvid tegid juba mitmendat tiiru, aga meie oma polnud. Kui Merle oli õnnetuna seal natuke aega seisnud, tuli üks abivalmis lennujaama töötaja ning võttis pagasilipiku ja käis kuskil väljas (muide – Males on lennujaam selline väiksemat sorti – üks lennurada; vt allpoolt kaarti ja suumi Male kohal sisse) ning tõi meie kohvri ära.

Selleks ajaks oli kell juba ammu 15:45 ületanud ja meie väljusime lennualast, kus TUI esindaja meile juba lehvitas ning kiirustas takka, kuna meie Air Taxi oli kohe väljumas. Kuna tegu ikkagi lennukiga, andsime jälle pagasi ära, tunnistasime, et meie kohver oli katki enne nende kätte andmist (ju siis seepärast selle kohvriga nii kaua läks ka) ja siis istusime bussi, mis meid ümber lennuraja sõidutas. Seal saime veel natuke oodata ja siis istusime vesilennukisse – meie jaoks esmakordne kogemus. Kell oli siis juba pool viis läbi saanud. Mehis kahjuks ei näinudki seda sõitu, sest jäi pea kohe magama ja magas vaatamata kõvale lärmile kogu 25 minutit sõitu.

Ja siis maandusime keset ookeani mingi ulpiva laudsilla juures ja sinna tuli meile üks laevuke järele, mis meid kuurorti viis.

Kogu reisi võib Google Maps abil kujutada nii, nagu järgneval pildil näha. Eks lennukid lendavad natuke teist teed pidi, aga suures plaanis on nii, nagu all näha. Kes soovib, see saab kaarti ka sisse suumida ning detaile vaadata (näiteks on seal ilusti näha täpselt see villa, kus meie pesitseme;-)).
[cetsEmbedGmap src=https://maps.google.com/maps/ms?msa=0&msid=208874376771573602271.0004d004b68c1172f873a&ie=UTF8&t=h&ll=35.46067,41.835938&spn=66.482866,112.5&z=3&output=embed width=640 height=480 marginwidth=0 marginheight=0 frameborder=0 scrolling=no]
Muide – tagasi reis on samasugune: siit laevaga sinna laudsilla juurde, Air Taxiga Malesse, sealt Dohasse, kust lendame Frankfurti ja sealt edasi järgmisel päeval Tallinna ja siis koju.

Pildid reisi kohta on nähtavad vastavas albumis.

Üks mõte “Maldiivide reis: reis läbi jõululaada” kohta

  1. Palju õnne teile pulmaaastapäeva puhul! Tundke teineteisest rõõmu ja häid mesinädalaid!

Kommenteerimine on suletud