Mehis on juba ammu tahtnud Munamäel ära käia. Ja selle aasta Merle suvise puhkuse viimasel nädalal otsustasime seal ära käia.
Suurele Munamäele sõites oli meil korra mõte ka Maanteemuuseumis ära käia, aga päeva edenedes jõudsime otsusele, et sel päeval jääb seal muuseumis käimata.
Kuna ilmastik oli sel augustikuisel päeval selline kahtlane ja ilmateenistus lubas vihma, siis lükkus meie sõidu algus lõunasse. Meie uhke navi juhatas meid ilusti Võru linnast läbi ja mööda Lõuna-Eesti kupleid Munamäele. mitte, et meil seda navi vaja oleks olnud, aga selle järgi hea teada, millal umbes kohale jõuame.
Suurele Munamäele tuleb teatavasti tükk maad mööda mäe külge treppidest ronida ja seal tipus on siis veel võimalus vaatetorni minna. Vanadest aegadest on mul endalgi meeles, kuidas sai treppe mööda tippu ronitud, et pilk kaugele visata. Tänapäeval saab õnneks sinna torni tippu mõnusasti liftiga…
Ja vaade sealt tipust on loomulikult vägev – näeb väga kaugele seda ilusat Lõuna-Eesti loodust! Seal tipus olles sai ka üks panoraampilt valmis meisterdatud (täismõõdus vaatamiseks vaja suurt pildinäitajat).
Ega seal Suurel Munamäel ju tegelikult muud ju teha olegi, kui kõrgelt kaugele vaadata. 😉
Tagasi sõites oli meil kindel plaan kuskile vette minna, sest Merlel oli kõva tahtmine end märjaks teha. Maanteemuuseum pidi sel korral ära jääma, sest kell kippus palju saama. Munamäele sõites olime näinud ühes kohas ujumiskoha silti ja nüüd tagasiteel me selle sildi järgi kohta otsima läksimegi. Kui olime umbes õiges kohas leidnud ühe lombi, millele ligi pääsemine tähendanuks teise inimese hoovi sisenemist, otsustasime edasi sõita. Navi abiga jõudsime sedasi hoopis teisele poole Võrut ja kokkuvõttes vältisime Võru linna üldse (ja sealset potentsiaalset ujumiskohta). Kui navi oli suuna kodu poole võtnud, seletasime talle, et tahame minna veel Palo järve äärde, kus Merle korra ujumas oli käinud. Selle peale võttis navi suuna nn vana-Võru maanteele ja tee läks jälle huvitavaks (kurvid ja künkad).
Ühest 50-alast läbi sõites tekkis meil kuri kahtlus, et kas see mitte Maanteemuuseum ei ole ja kui olime kinni pidanud ning asja uurinud, selguski, et just see ta ongi! Seega sattusime “täiesti juhuslikult” ikkagi maanteemuuseumi. Muuseumi sulgemiseni oli alla kahe tunni aega ja tegelikkuses oli see parim aeg seal viibida – rahvast polnud ja õhtu oli ilus ning nii oli väga lahe seal jalutada ja uudistada. Seal muuseumis oli vaatamist ja tegevust küllaga – Mehis sai erinevatesse masinatesse sisse ronida ja uudistada ja meie Merlega meenutasime vanu nõukaaegseid villiseid, žiguliisid ja koolibusse ning muidki “ehedaid” mälestusi, mida eksponaadid meelde tuletasid. Isegi Lavka oli olemas – ja see oli kohe päris õige lavka, ainult, et meie sinna jõudes olid sel uksed suletud ja ta hakkas ära minema.
Lisaks saime seal veel elektriautiga rallida ja erinevaid jalgrattaid proovida.
Kokkuvõttes oli see igati lahe koht ja meile meeldis. Oleks me soovinud, oleks saanud veel ühe teatrietenduse ära vaadata, sest kui enne 8-t lahkusime, siis hakkas rahvas sinna etendusele kogunema. Seda me aga sel korral ei tahtnud.
Ja lisaks sellele sai Merle Palo järves ujumas ka käidus ning isegi Mehis läks vette ja tegi päris palju hüppeid seal.
Lõbus oli kõigil!
Suure Munamäe ja Maantemuuseumi külastuse pildigalerii on leitav siin.
Juba järgmisel päeval oli meil kavas külastada Jääaja keskust. Ilm oli päris vihmane ja seega oli selline sisemine vaatamine päris mõtekas.
Oma olemuselt on see Jääaja keskus küll väga uhke ja suur, aga suunatud natuke rohkem teaduse ja teadmiste huvilistele.
Seal on igal pool võimalik pikalt kuulata, vaadata (teadlaste kõrval ka Tanel Padari esituses) ja lugeda palju huvitavat ja teaduslikku juttu. Aga meie eesmärk oli lahedalt aega veeta ja tuleb tunnistada, et selle kolme korruse läbi käimine ning kõige vaatamine võttis meil alla tunni aja aega. Kindlasti ei tähenda see, et Jääaja keskus igav oleks, aga see on meie arvates suunatud rohkem teadmiste ja teaduse jagamiseks, mitte lihtsalt lahedaks aja viitmiseks. Seal on küll lastele välja mõeldud põnevaid mänge ja peetakse loenguid ja soovi korral saab iga korruse peal paar-kolm tundi veeta, aga meil sel korral väga viitsimist lugeda/kuulata/uudistada ei olnud, seega sai see käik olema lühike. Lahe küll, aga selline kiire ja korralik 😉
Jääaja keskuse pildigalerii on leitav siin.