Maldiivide reis: loodus

Loodusest kirjutades tuleb ausalt tunnistada, et meie kokkupuuted Maldiivide loodusega piirduvad ainult Huvahendhoo (või siis Lily Beach) saare looduse imetlemisega. Teisalt – Maldiivide loodusest kirjutades tuleb tegelikult ju peatuda ikka suures osas ainult vees peituva loodusega. Maldiivid asuvad ju keset ookeani ja kogu riik koosneb ainult atollidest ja korallisaartest. Natuke imelik ju on, et keset ookeani on saared, kus kõik see ilu olemas on, aga nii see on ja imetlemist on siin nii palju, et kui tahta imetleda ja avastada, oleks vaja kaks aastat siin vees veeta, mitte kaks nädalat. Ja ka siis jääks aega väheks.

Aga alustame ikka kuivalt maalt. Huvahendhoo saar on iseenesest ju väga väike – 600 meetrit pikk kõige pikemas kohas ja kõige laiemas kohas kõigest 100 meetrit lai. Aga sellel saarel kasvab täielik džungel – palmide sorte on siin mitu, muid puid on palju ja põõsad ning muu käib kõik džungliga kaasas. Kuna kogu saar on kuurorti all, siis käib siin pidevalt looduse uuendamine – siin on terve suur aed, kus taimi ja puid ette kasvatatakse ning siis istutatakse need kõikjale, kus vaja. Näiteks meie “välipeldikus” kasvab kuus väikest taime – või on need palmid, ei saagi kohe aru. Aga lisaks on siin selgelt olemas ka nö põlispuud – mõni on kindlasti vanem kui see kuurort siin. Täitsa põnev on mõelda, kuidas see kuurort siia džunglisse ehitati.

Ja kuurorti jutus sai mainitud, et kõik rajad on liivast ja isegi restorani põrand on liivast. Aga see pole mitte siinse saare looduslik liiv, vaid seda tuuakse kuskilt kaugelt laevadega. Meie siinoleku jooksul on restorani põrand ühe korra uuendatud ja osad rajad on ka uuendatud. Ja me nägima ka seda, kuidas ühel pool saart toodi liiva ka randa juurde. Seega ei saa päris kindel olla, et see liiv siin rannaski “originaal” on. Ookeanis on põhi kaugelt vaadates liivane, aga seal sees/peal kõndides saab aru, et päris liiv see pole – arvatavasti on see liiva ja korallipuru segu. Kalda ääres kindlasti segu, kaugemal võib olla ka ainult korallipuru. Üldiselt on see sama hea, kui liiv, ainult et korallitükke on sees ja need võivad väga teravad olla. Nii Mehisel kui minul on õnnestunud omale koralliga jalale haiget teha.

Loomi siin saarel pole. No tegelikult teatavate mööndustega võib siiski öelda, et on. Juba esmamuljete juures sai mainitud, et siin leidub selliseid kassi-suurusi nahkhiiri, kes on täiesti päevase elurütmiga – lendavad päeval ringi, söövad puuvilju, kaklevad omavahel (see on ikka tõeline kisa – võib lausa kohalikuks “kassikontserdiks” nimetada) ja tukuvad pea alaspidi puude otsas. Nahkhiired nagu nahkhiired ikka, ainult, et kassi suurused. Ja siis on siis maismaaelukatest veel sisalikulised. Enamus siin leiduvatest on arvatavasti gekod, aga mõni näeb välja ikka täiesti sisalik. Neid on siin kõikjal – puude otsas, tee peal, maja seintel, meie toas, no absoluutselt kõikjal. Näiteks võib mõni puu otsast alla kukkuda nagu tavaline puuleht. Ja neid on väga erinevates värvides ning suurustes. Õnneks pole kõige suurem neist üle paarikümne sentimeetri pikk (koos sabaga), seega ei miskit hirmsat. Ja ongi kõik maismaaloomadest. Sipelgad, putukad ja satikad on igal pool, neist pole mõtet pikalt kirjutada.

Linde on ka vähe. Nii imelik kui see ka pole, aga varesed on täiesti olemas ja kraaksuvad kõva häälega. Siis on olemas mingid kahtlased linnud, mis natuke sarnanevad varesega, aga samas on täiesti teise häälega ja käituvad ka teistmoodi. Ei ole õrna aimugi, mis linnud need olla võiks. Ja siin on ka mingi rohelise värvusega papagoiliste lindude koloonia. Nemad teevad ilusat häält ja lendavad siin lahedalt ringi. Lisaks on mingi “kanaline” (sest ta häälitseb natuke nagu kana), kes kõnnib ja jookseb mööda maad enamasti, aga oskab samas väga hästi ka lennata; ja kanaga tal välimuses mitte mingit sarnasust pole – pigem vutiga. Ja viimaseks linnuks on üks “kureline”, mis rannas jahti pidades näeb välja nagu meie valge toonekurg või tegelikult pigem nagu haigur, ainult et toonekure toonides. Aga kui ta lendab, näeb ta välja nagu pelikan (haigrud lendavad ka natuke niimoodi). Tema peab siin vees väikestele kaladele jahti. Ja ongi vist kõik – võib-olla on veel paar lindu, keda me lähedalt näinud pole, aga ega eriti palju siia ei mahu ka ju. Ja varblasi siin pole, tegelikult ka ei ole.

Ja jõudsimegi mereelukateni. Esmalt on siin rannakrabid. Neid on kõikjal – üks “urg” on vahetult meie villa ukse taga, aga eriti palju on neid rannas. Meil on pea igal õhtul väike sessioon krabide taga ajamiseks, kuna Mehis ei viitsi kaua süüa lauas ja läheb randa krabisid taga ajama. Siin on need rannakrabid kusjuures väga erinevad kuju, värvuse ja suurusega. Varem oleme kohanus selliseid liivakarva, aga siin on osad juba suuremad ja need on pruunid ja rohekad ja punakad. Nende suuruseks on ikka kohati juba kaks käelaba. Ja mõnel on isegi sõrad tekkimas. Ei teagi, kas neist saavad mõne aastaga sellised suured võitlejad krabid, aga praegu on nad siin selleks, et meie eest peitu pugeda 😉 Suurtele krabidele meeldib ka päevadel ajal peesitada nende korallidest ehitatud muulide küljes – seal on neid hea vaatamas käia päeval.

Lisaks rannakrabidele on siin ka muid krabilisi. Mehis leiab pea igal õhtul ühe erakvähi, kes on teokarpi pugenud ja üritab sedasi salaja plehku panna. Need on nii lahedad elukad – teokarp, kus vähk sees. Ja nad ei suuda ju kiiresti liikuda ning siis jõuab Mehis ilusti meid kohale kutsuda ja saame mõnuga uudistada. Lisaks on siin veel meretigusid – tigu nagu tigu ikka, ainult teistlaadi karbiga. Ja merivähid elavad meil siin ikka ainult akvaariumis, kust neid siis vastavalt kliendi soovile välja õngitsetakse ja siis juhtub teadagi mis. Ah jaa – üks krabiline on siin veel. Esmalt nägime seda seal akvaariumis. See on selline kivi moodi latakas, mis ootamatult jalad alla võttis ja teise kohta liikus. Ja kui olime seda akvaariumis näinud, nägin ootamatult, kuidas ookeanis puusadeni veel olles jalgu liigutades üks latakas jalge vahelt läbi läks. Ehmatus oli päris mõnus. Hiljem oleme seda elukat veel näinud – siin rannas on tema karp/kilp täiesti põhja värvi ja näha saab teda ainult siis, kui ta liigub. Väga imelik tunne, kui jalge all umbes käe-suurune tükk lihtsalt minema jalutab.

Ja siis on siin korallid. Neid on palju, nad on suured, nad on värvilised ja tegelikult võiks ka ainult neid uurides ning puurides siin sukelduda ja vaadelda mitu head aastat. Aga nende kirjeldamiseks ei ole lihtsaid meetodeid – neid peab ise nägema. Ja kuigi siin kasvavad korallid väga madalas vees, ei ole neid üldse mitte lihtne vee pealt pildistada. Ja korallrifid teevad siia nii mõnusaid efekte – vee sügavus muutub paarist meetrist mitmekümne meetrini väga äkki ja ootamatult. Ja just tänu rifile on nii lahe vaadata, kuidas suur laev sõidab siinsamas 10-20 meetrit kaldast eemal – seal lihtsalt on nii sügav, et suured laevad saavad sõita. Teisalt peab muidugi seda põhja hästi tundma, sest kohati on siin ikka väga sikk-sakk see laevatamine riffide vahel.

Lõpetuseks natuke kaladest ka. Kalu on siin sõna otseses mõttes tuhandeid ja kümneid tuhandeid. Liike on siin nii palju, et rinnuni vette minnes ei jõua liike kokku lugeda. Ja need kaldaäärsed kalad on värvilised ja kirjud. Kes on näinud multikat nimega “Kalapoeg Nemo” – sealsed ilusad kirjud kalad ei ole üldse mitte välja mõeldud; kõik need on siin olemas. Ja lisaks on igast kalast veel mitu eri värvikombinatsiooni ning suuruse varianti. See pilt on lausa fantastiline. Muide – siin madalas vees olles ei ole üldse mitte harv juhtum, kui väiksemat sorti hai (alla meetri mats) jalge vahelt läbi ujub – nad lihtsalt tulevad vahest siia madalasse vette uudistama. Ja kui võtta kasutusele snorgeldamise varustus, siis mitmekümnekordistub see kalade arv, keda näha saab ja seda ainult siis, kui lihtsalt mask ette panna ja jätkuvalt kõndida. Merle käib aga kaugemal snorgeldamas ja seal on asi ikka väga kirju! Kalu on lõputult! Ja nad on fantastiliselt ilusad!

Ja need kõik on siis väikesed kalad (pikkuselt alla meetri). Õhtuti tehakse siin kuurortis aga natuke šõud ka. Nimelt toidetakse siin ühe silla pealt ookeani kalu. See on seesama sild, kust me esimesel õhtul maale tulime. Kui mööda silda tulime, tahtsin ma väga küsida, et kas need suured ussi moodi kalad seal vees on päris. Aga kuna meil oli natuke kiire, jäi see uurimata. Ja siis me saime teada, et need moreenid seal on päris ja need pole ainsad suured kalad, kes õhtuks kohale tulevad. Siia tulevad ookeanist raid – meie oleme näinud kahte eri värvi raisid ja kokku on ühel õhtul neid siin olnud vähemalt kuus tükki. Ja lisaks tulevad siia ka ühed suuremat sorti kalad, mille kohta me alguses ei osanud mitte miskit kosta, aga natuke uurimist ja me oleme jõudnud kahe liigini: trevally-d ja/või blackjack-id. Arvatavasti käivad siin õhtuti maiustamas mõlemad nendest kaladest. Need on ikka selgelt näha ookeani “torpeedo”-tüüpi kalad, sest kui nad oma uimed keha vastu panevad, siis jääb järele ainult üks torpeedo ja ma kujutan ette, kui kiiresti see asi ujuda võib suuta. No ja siis tulevad siia õhtust sööma veel haid – seekord ikka sellised korralikud. Pikim, mida me näinud oleme on umbes kahemeetrine. Haid on natuke aremad ja ei julge eriti vara kohale tulla, aga kui neid ikka palju on söötmise ajal, siis see avanev pilt meenutab pigem haisuppi, kui ookeani – neid haiuimesid vee peal on päris lahe vaadata. Ja inimesed (meie nende seas) imetlevad seda söötmist kai pealt sedasi jalad üle ääre rippumas nii, et paljaste jalgade ja veepinna vahe on maksimaalselt meeter. Ja ühtegi füüsilist piiret sel kail ei ole – lihtsalt piudust põrand, mil katus peal. Lahe igatahes. Kuskil oli kirjas, et Maldiividel ei ole registreeritud mitte ühtegi hai rünnakut inimese vastu – haidel on vees nii palju süüa, et neil pole mitte mingit vajadust inimest rünnata. Õhtusel kalade söötmisel on loomulikult ka väiksemaid kalu lademetes, aga neid ei leia suurte vahelt üles ja üle lugeda pole erinevaid liike lihtsalt mõtet – nii palju on neid siin.

Looduspildid on nähtavad galerii vastavas osas.