Taimaa puhkus: Patong

Eile nägime vilksamisi ka muu turismi-Tai ära ja saime veelkordset kinnitust, kui hea valik see hotell ikkagi oli. See pisike lennuk või paar(kümmend) ei häiri enam absoluutselt nii palju, kui ennem – siin olla on ikka tõeline mõnu ja laheduse tipp!
See kõik sai meile selgeks peale poolepäevast külastust ühte turistide lemmiklinna nimega Patong. Nimelt on meil siin hotellis võimalik iga päev tasuta sõita Patongi ja tagasi – eile kasutasime seda head võimalust ja nägime natuke nii Tai liiklust, kui ka tursmikeskust oma meeletute rahvamasside ning saginaga.

Kuna meie hotell on lennujaama kõrval, siis oli meie transfeer siia kestnud kõigest 15 minutit ja see oli väga rahulik sõit mööda külavaheteed – olime ju värskelt maale saabunud ega näinud eriti ei liiklust ega rahvast. Nüüd õnnestus näha ikka päris liiklust ja rahvast – sõit Patongi kestis meie hotellist umbes tund ja sealt tagasi natuke üle tunni.

Vasakpoolne liiklus on muidugi vaatamisväärsus omaette, aga ka liikluskultuur on lahe – tundub, et rahvale meeldib väga liigelda rolleritega – tuleb tunnistada, et ummikutes liigeldes tundusid rolleritüübid kiiremini liikuvat küll. Kohati lausa imesasime, et kui meie bussi kiirus oli 80 km/h, kihutas rolleritüüp meist mööda nagu seisvast postist. Ja kiiver on siin vist vabatahtlik neil rollerisõitjatel – väga vähesed kannavad. Ja sitikaid on siin ikka vähe, sest tagasi saabusime pimedas ja ega meie bussi aknale ühtegi surnud sitikat ei jäänud küll – seega võiks ju isegi teoreetiliselt õhtul/öösel ilma kiivrita sõita küll. Aga no need liigutused, mida rolleritüübid kohati teevad, on Darwini auhinda väärt küll. See, et 4 sõidukit kõrvuti liigub, kui peaks liikuma 2 (teemärgistuse järgi), pole mingi ime. Ja kui sõidad mööda kohalikku kiirteed, siis näed, et vastu tuleb mõni euroopa turist, kes kujutab ette, et on parempoolse liiklusega teel – lähedale jõudes selgub, et see on kohalik, kes ei viitsi paar kilti oma rollegiga õigel poolel sõita, et “koju jõuda”. 3-4liikmelise perekonna jaoks tundub üks roller täiesti piisav liiklusvahend olevat.
Üldiselt tundub liikluskultuur siiski parem olevat, kui näiteks Sri-Lankal oli – fooridel on sekundilugejad juurres, punast tund austatakse (kui see on ikka 5-10 sekundit põlenud, siis  eriti ristmikule ei trügita). Aga kitsal ja kurvilisel mäkketõusul möödutakse rekkast ikka ja jälle enne pimedat kurvi 😉
Tagasitulles sai bussiaknast liiklemist filmitud ka, aga videote töötlemiseni jõuan alles kodus, seega ei oska öelda, kas sealt mingit asja ka sai.

Niisiis jõudsime me peale tunnist sõitu Patongi ja bussijuht seletas, et meil on seal aega natuke rohkem, kui 4 tundi. Bussis olles olime avastanud, et meile alguses antud Patongi kaart oli maha ununenud – aga vaadates seda konstantset asulat, mis kogu see tund aega tee ääres oli olnud, hakkasime lausa muretsema, et kuidas me selles segaduses selle bussi uuesti üles leiame. Bussist maha astudes avastasime end väga rahvarohkes kohas ja järgisime ees kõndijaid, kes “juhtasid” meid sellesse poodi, kuh buss meid toonud oli. Kaardi järgi oli tegu vist Jungceylon keskusega ja kaart defineeris selle, kui poodlemise kohana (mis ei ole küll supermarket), aga kindlasti oli see keskus suurem, kui suvaline Eesti poekeskus. Selle keskväljakult marssisime ühte poodlemise osasse sisse ja hakkasime uurima-puurima. Sisaldas see nii suuri spordipoode, riidepoode, toiduosa, pisikesi putkasid ja lisaks ka turu-moodi kauplemise kohta. Sealt sai kõike, mida ühel turistil võiks pähe tulla osta ja süüa sai ka.

Loomulikult oli seal kõiksugu temaatilisi suveniire – alustades elevantidest ja lõpetades kalliskivide ning ilulilledega. Loomulikult oli ka meeletus koguses riideid, seepe ja kõike muud, mida kellelgi oli pähe tulnud müüa. Loomulikult oli tegu turuga, kus kauplemine käib ostlemise juurde. Suveniiride juures käis asi nii – astub kohalik juurde, seletab vene keeles, kui õnnelik ta on, et me just tema juurde tulime (venelasi on meeletult), siis saab aru, et vaja inglise keeles rääkida (või ei oska rohkem vene keelt), vaatab, mis hind on suveniirile peale kirjutatud, ütleb, et teeb “ainult minu jaoks” 50% alet, siis ümmardab alla lähima sajaliseni ning siis järgneb ootus, et palju mina olen nõus maksma. Tavaliselt saime ikka selle hinnaga kätte need suveniirid, mis ise sai pakutud ja tõdesime pea alati, et ju me ikka vastu pükse saime 😉

Riidekaupade ostmise juures kohe 50% alet ei pakutud, aga siis sai kohati kasutatud taktikat, et jalutame minema – siis müüja ikka tegi paar-kolm ringi hinda odavamaks -kohati on lausa hea, kui ema inglise keelt ei oska ja temale tuleb tõlkida ning temaga eesti keeles arutada, et kas me ikka tahame neid hilpe otsa. Selle seletamise jooksul toksis tütarlaps mitu uut odavamat numbrit oma kalkulaatorisse. Võib-olla need riided ei olnudki üliodavad, aga kuna raha sai kaasa võetud, siis sai mõni asi ikka ostetud.

Ja lisaks sai seal samas turul lasta end masseerida – viskasid aga keset seda turgu tugitooli ja kohalik masseeris jalgu või kasvõi kogu keha; või siis sai kasutada ka eksootilist “kaladega jalamassaasi”, mis tähendab, et pistsid jalad akvaariumi ja sajad pisikesed kalad hakkasid su jalgu närima – neile meeldib jalgadel olev surnud nahk. Mõni naisterahvas ikka kilkas selle tegevuse juures. Meie end masseerida ega süüa ei lasknud, aga saime teada, et hotellis pakutav massaas on vähemalt kolm korda kallim, kui seal “turutänaval”. Kui me otsustame uuesti sinna minna, siis äkki peaks ikka laskma end natuke mudida…

Sellises suures kaubakeskused on esindatud kõiksugu suuremad söögikohad – sealt saab nii sushit kui tavalist toitu, sealt saab võileibu ja saab loomulikult ka suurt mäkki. Meie otsustasime ka proovida kohalikku mäkki – et kas ikka mekib nagu kodus. Retsept on neil üle maailma sama, ainult algkomponendid on vist kohalikud. Igal juhul oli mäkk, nagu mäkk ikka. Ainult kohalikult kokale oli burgerit tehes vist ikka tõsiselt vastu hakanud mõte, et sool ja pipar on maitseained ja neid oli suure hulga hakkliha sisse ainult õige vähe sattunud. Muus mõttes toimis see toit, nagu koduski – seal mu kõhule hakkab see natuke vastu ja sama juhtus ka siin. Seega tavaline värk.

Igatahes – 4 tundi sellises keskuses on selgelt vähe ja pole vaja absoluutselt muretseda, et kuidas oma tagasisõidubussi üles leiad – lihtsalt ei välju kaubakeskusest ja katsud väljuda samast kohast, kust sisse tulid.

Lisaks pakuti seal keskväljakul ka lõbustusi – pimeduse saabudes pakuti päris lahedat purskkaevušõud – sellest tegime ka filmi, mida vaatame kodus.

Ah jaa – sinna sõites ei taibanud kaameraga filmida, aga me nägime ka sealset randa – no seal küll puhata ei tahaks. Rand on täis üksteise kõrval asetsevaid lamamistoole ja rahvast on murdu – nagu silgud pütis! Meie siin vaatame, et ei taha randa minna, sest seal on kaks inimest – seal oleks tõeline põrgu 😉 Kui sellele liita see kohutav linnamelu jms, siis oleme ikka õnnelikud küll oma siinse hotelli üle – AI annab asjale ainult parima külje. Need paar lennukit siin on nagu aeg-ajalt käivitatavad murutraktorid peale Patongi külastust. Siin on tõeline rahu ja mõnus puhkus ja selline meile just meeldibki.

Pildid Patongis nähtust leitavad siit.