Niisiis – Tai puhkus on täie hooga käimas ja aeg esimene kokkuvõte teha.
Sügisesest Egiptuse puhkusest ei saanud Aulis järjekordselt osa võtta ja juba aasta lõpus sai mõeldud, et peaks kuskile sooja minema veebruaris. Kahjuks Merle ei saanud sel ajal puhata, seega jäi puhkajateks Aulis ja Mehis. Lisaks sai kaasa kutsutud ka Aulise ema – Varje; mis tal puhkamise vastu olla saabki.
Peale erinevate variantide (India, Roheneemesaared jms) kaalumist jäime Tai Phuketi puhkuse peale pidama. Kõikse mõnusama puhkusepaketi tundus pakkuvat Finnmatkat (Estravel vahendas) – Mai Khao Beach, mille kohta räägitakse, et see on väga lahe ja mõnus vaikne/vähese rahvaga rand.
Vahemärkusena tuleb tunnistada, et koju jõudes ilmub selle reisi kohta ka oma sait galeriide alla ja siis saab siia pandud pildid üle vaadatud. Kuna siin kaugel maal olles on mõningad tehnilised raskused netiga, siis hetkel seda saiti ei teki.
Aasta alguses sai puhkusepakett ära ostetud ja igasugu huvitavaid fakte teada saadud, Näiteks selgus, et selle tšarteri puhul on toit lisahinnaga – 11-12 tundi lendu ja söök pole hinnas; huvitav igatahes. Me tellisime omale lisaks söögile ka natuke rohkem ruumi ja meelelahutuse (Mehis ei oleks muidu seda lendu vastu pidanud). Ja ka transfeer hotelli on lisatasu eest. Igati põnevaid asju saab teada – aeg on edasi läinud ja ajad, kus maksad reisi eest ja saad reisi, on vist möödas. Kuna Mehisega reis, siis sai ka ALL INCLUSIVE (AI) pakett võetud – nii ei pea muretsema söökide-jookide pärast.
Ma ei hakka siia parem kirjutamagi, mis huvitavaid fakte ma Swedbank superkrediitkaartidega kaasas käiva kindlustuse kohta teada sain. Vihje – kes kuhugi reisib perega ja loodab krediitkaardi kindlustuse peale, see vaadaku hoolega tingimused üle ning lugegu kogu tingimuste tekst väga suure hoolega läbi.
Niisiis sai 19. veebruaril Tallinnas lennukile mindud ja suund Helsingisse võetud – sealt algas meie puhkusereis. Üle pika aja algas just 19.02 mõnus talvine ilm – lumi ja tuisk; mõnus kohe minema saada Eestist (lahe seik ka selle juurde – Tallinnas pakkisime Mehise talveriided suurde kotti ja saatsime pagasiga Helsingisse ning siis selgus, et lennukisse minek on läbi õue; hea, et ma oma jope unustasin pagasisse panna). Soomes kusjuures oli ikka päris talv ja sadas mõnuga lund. Helsingist Phuketi lend kestis kirjade järgi 11 tundi, piloodi jutu järgi 10:25 – aga maa peal jokutamisega kokku oli umbes 11 tundi ikka vaja lennukis veeta küll. Nagu öeldud – meil oli lennupakett, kus söök ja filmid/mängud hinna sees, seega meid ei tüüdatud lennu peal raha nuiamisega nende elementaarteenuste eest. Alkohol ja snäkid olid küll lisaraha eest, aga see meid ei huvitanud. Üldiselt oli lend Inglise lennufirma oma, seega olid stjuuardid/stjuuardessid lõbusad inglise poisid-tüdrukud, mitte tuimad põhjamaalased – nende olek tegi tuju kohe paremaks. Kuna tegu oli öise lennuga, siis üritasime kõik magada – Mehis magas ~4-5 tundi, ema magas ka paar tunnikest, aga mina ei saanud eriti magada, sest küll tüütas piloot oma turbulentsi jutuga ja siis tahtis Mehis minu peal magada; kokku sain ma võib-olla max 45 minutit magada.
Kohale jõudes olime meie juba ette valmistatud – teadsime liikuda kohe VISA-ON-ARRIVAL leti äärde ja nõutasime omale viisat. Kohalik piiriametnik täitis ilusti Mehise eest paprid ära ja meie saime kenasti hakkama. Maksime oma 1000 kohalikku raha per nägu ära ja saime kaasavõetud piltidest lahti. Meie lennu peal olevad osad eestlased polnud kahjuks ette valmistunud ja neil polnud pilte kaasas – kohalikud on väga tublid ja olid nurga taha “photo service” üles pannud, seega said ka nemad oma pildid tehtud ja saime rahulikult piirikontrolli läbitud mõnusas järjekorras. Pagasi saime ka ilusti kätte (hiljem avastasime, et Annika antud kott oli vett saanud ja logo oli ka koti küljest paremaid kohti otsima läinud). Lennujaamas tabas meid juba soe tunne ja uksest välja astudes saime aru, et vaatamata hommikusele tunnile, on ikka väga palav – piloodi sõnul ~28 kraadi sooja. Tunde järgi – VÄGA KUUM ja päike kõrvetas.
Finnmatkat teenindajad olid väga viisakad ja juhatasid meid õige bussi juurde, mis meid ilusti hotelli juurde sõidutas. Bussis seletati meile pikk jutt soome keeles – sellest eriti aru ei saanud, aga no eks häda korral saab neile helistada ja kurta.
Hotelli sõit kestis nii umbes 15 minutit.Peale hotellitoa kätte saamist saime teada, et “jala otse üle aia ronides” oleks ehk isegi kiiremini hotelli jõudnud – nimelt eraldab meie hotelli lennuväljast sisuliselt ainult üks aed. Lennuväljal olevad lennukid paistavad aknast ja maandumisrada on nii umbes 300 m kaugusel. Rannas saab 100 m jalutades nautida, kuidas lennukid üle pea maanduvad või tõusevad. Vahest maanduvad siia lennuväljale ka mingid sõjaväekopterid – ei tea, kas siis tuleb mõni tähtsam isik pealinnast või on tegu mingi õppusega. Igal juhul on see suur lennuväli ja maanduvad ikka päris täissuuruses lennukid (mitte nagu Tallinnas või Tartus) ja need teevad head lärmi tõusmisel-maandumisel. Aga, nagu Mehis ütles: “kodus on meil rong ja siin lennukid”, seega meid see ei häiri. Mõnes järgmises jutus panen pilte lennukitest ka siia.
Esimesel päeval tegime siin hotelliümbruses kiire tiiru peale ja otsisime ookeani ja basseinid ja restoranid üles. Kuurort on siin väga üksildase koha peal (kui rahvusvaheline lennujaam kõrvale jätta) – lähimasse asustaud punkti saab ainult tellitud transpordiga ja hotelli alal on 2-3 restorani. Lähim restoran asub kohe meie ööbimise kõrval – see on veepargiga ühes; seal saab lõunat süüa. Teine restoran asub rannas – sinna saab kas jalutades mõnisada meetrit või siis tuleb lasta end kohalikel väikese masinaga vedada. Kolmas restoran on vist ka kuskil olemas, aga seal me AI alusel süüa-juua ei saa, siis selle asukohta me ei tea veel.
Esimese päeva õhtul käisime ka ookeaniga tutvumas – vesi on soe ja nagu hiljem selgus, siis ka väga soolane; lausa nii soolane, et vees olles on kohati tunne, et keegi näpistab ihu. Basseinis, mis ookeani juures asub, on vesi 1,3 m sügav, seega Mehis seal üksi olla ei saa.
Õhtud on siin lühikesed – kell 19:30 on täiesti kottpime. Päike loojub seal kuskil seitsme paiku ilusti ookeani ja siis saabub öö. Öösiti teevad sitikad kõva lärmi ja kasse liigub ka rohkem. Üldiselt on nii, et kassid ja koerad on siin täiesti tavalised; natuke kõhnad ja väikesed tunduvad need, aga samas võivad nad olla ka noored. Üks kass oli küll väga nahhaalne ja nõudis restoranis meie käest süüa ja tegi isegi ründava liigutuse Mehise poole – peale seda ajame me kasid endast eemale.
Teisel päeval seletasime Mehisele, et vaja ikka sinna veekeskusesse ka minna, sest seal nii lõbus ja lahe olla, aga Mehis ajas vastu, et tema ei taha ja tahab ainult ookeani basseinis olla. Peale pikki jutte oli ta siiski nõus minema. Keskusse jõudes hakkas talle igatahes väga meeldima. Lausa nii meeldis, et oli nõus suurest liumäest koos minuga alla sõitma. Kui sinna liumäele läksime, selgus, et Mehis on napilt lühike selle liumäe jaoks. Kuigi visuaalse vaatluse teel arvame, et seal sõitsid Mehisest lühemadki, jätsime selle atraktsiooni ära – nii kindluse mõttes; mina ju ujuda ei oska ja kuigi seal on nii üleval kui all turvalised päästjad ootamas, ei hakanud riskima.
Selles keskuses on muidki lõbusaid tegevusi – seal saab mööda kunstjõge rõnga sees istudes sõita. Selle sõidu abil saab kogu keskusele tiiru peale teha ja see on selline mõnus olemine. Teine pool sellest lõbusõidust lisab natuke nalja ka – nimelt tuleb koskede alt läbi sõita; seal on kõrvalt langevad kosed, lõvi suu, millest tuleb läbi sõite ja vett pähe saada ning viimaks ka üks koobas, kust vett pähe sajab. Väga lahe on see kõik. Mehis esimene kord ei taha lõvi suhu sõita, aga hiljem ikka sõidab 😉
Seal veekeskuses antakse ka kapivõtmed – nii saab üleliigsed asjad kappi panna. Võtmed käivad kellarihmaga käe peale. Esimesel päeval õnnestus emal see kellarihm “jõesõidul” ära kaotada. Ja nii me läksimegi siis uuele tiirule, et ehk näeme seda kella vees. Õnneks oli kohalik vetelpäästja selle rihma üles korjanud ja kui me olime kapi numbri talle ette veerinud, siis saime rihma õnnelikult kätte. Vetelpäästjaid on selle “jõe” ääres iga 100 m järel – mis sest, et vee sügavus on ainult 1,1 m.
Lisaks on seal keskuses veel laste liumägi koos voolava veega. Selle lasteosa juures on üheks lõbusaks osaks kindlasti 5 erinevat liumäge, kust alla lasta saab – Mehis suutis ühes kohas nii kiirelt üles-alla joosta, et väsis ära lausa. Lisaks on seal keskuses veel põnevaid momente – seal saab veekahuriga teisi märjaks pritsida ja siis on seal veel väikesed ämbrid, kuhu vett sisse voolab ja kui ämber täis saab, siis kallab see süsteem selle täie allolijatele pähe. Ja kõige toredam on kogu keskuse katusel olev elevandi kujuga tünn, mis muudkui veega täitud ja kella kõlistab; kui see täis saab, siis ühe kõlistamise järel kallatakse kogu see tünnitäis vett sinna veekeskuse peale ja see juba pritsib!
Muudest atraktsioonidest on seal veel bassein, kus ühes otsas on 1,7 m sügavust – selle basseini põnev omadus on lainemasin – see tekitab sinna basseini päris kõrgeid leineid ja oi kui lõbus see on. Mina kartsin, et pean seal sees olles omale ujumisvesti selga panema, aga saime ikka ilma hakkama – Mehis oli vestiga ja nii me neid laineid nautisime. Mehise sõnul oli vee all olles täitsa rahulik.
Lisaks on keskuses veel kuuma veega bassein – jah, ka siin on võimalik tunda kuuma vett. Nimelt on selles basseinis (vähemalt pooles) vee temperatuur pidevalt 35 kraadi – kui mujalt sinna minna, on see ikka tuntavalt soojem. Selles basseinis saab siis nautida veealuseid ja veepealseid vesimassaase.
Üldine päevaplaan näeb meil välja umbes selline: hommikul katsume 9 paiku ärgata (pole probleemi, kuna kodus on siis alles 4 öösel), sööme ja siis ühte kahest veekohast – veekeskus või ookeani ääres (nii umbes 2 tundi). Sellele järgneb lõunasöök (restoranivärk, seega ikka tund-poolteist kulub) ja siis puhkame toas (kui õnnestub, meelitame Mehise magama). Ja siis pealelõunane veemõnu nii 1,5-2 tundi. Siis saabub pimedus ja 19:30 paiku läheme õhtust sööma – selleks kulub tavaliselt 2 tundi, sest jällegi tegu restoraniga. Kuna meil AI, siis valime hoolega süüa-juua (alkoholi tarbib ainult ema), et ikka kogu raha eest mõnuleda saaks.
Rand on nii, nagu kirjeldatakse – Mai Khao Beach on väga rahulik, rahvast on väga vähe. See ala, mis hotelli juurde kuulub, on umbes 50 m lai ja seal on vees poidega tähistatud kastike (nii ~30-50 m kaldast) ja seal valvavad päevasel ajal ka vetelpäästjad. Ka selle pisikese ala peal on ülimalt vähe inimesi. Vette minek on täitsa lõbus, aga nagu öeldud, on vesi väga soolane. Lisaks – hommikupoole on siin tõus ja siis saab max 10 m kaldast minna ja vesi on siis juba mulle rinnuni ja lained (kuigi eemalt tundub ookean rahulik, on lained mõnusad) löövad üle pea. Lisaks kisuvad need lained täiega kas ookeani või kalda poole – sedasi saab päris kõvasti trenni teha, et jalg ikka maas püsiks ja meri Mehist kaasa ei veaks 😉
Rahvas hotellis on väga erinevast kultuurist – meie reisiga tuli üks soome pere, aga soome keelt on kuulda küll. Lisaks on rootslasi ja pakuks, et austraallasi. Ja siis on veel kohalikega ühest rassist inimesi siin puhkamas ja kindlasti ka USA-st inimesi. Kõikse rohkem tundub aga olevat siin venelasi. Meiega samal ajal maandus üks lennuk Venemaalt ja tundub, et siia käib päevas üks lennuk Venemaa kirjadega. Vene keelt on igatahes väga palju kuulda.
Kohalike kohta ka mõni sõna. Nad on ülimalt viisakad ja tervitavad, tänavad, naeratavad ning üritavad igal võimalikul moel kontakti otsida või abi pakkuda. No näiteks nõuti, et meid tuleb selle pisikese masinaga meie majani vastuvõtumajast sõidutada – vahemaa nende kahe ukse vahel on ~50 m 😉
Restoranis on igati abivalmis personal, muudkui naeratavad ja korjavad kibekiirelt nõusid eest ära (ema ei jõudnud ühte sööki lõpuni süüa). Aga liigutavad nad end stoilise rahuga ja küllaltki aeglaselt. Kohati ei panda klienti restoranis väga kaua aega tähele – ilgelt palju askeldab inimesi, aga ühel korral pidin neile meie jooke meenutama lausa. Unustamine on ikka väga kombeks siin. Esimesel õhtul unustati Mehise jäätis magustoidu seast ära, teisel õhtul unustati meie joogid ja kolmandal õhtul unustati tuua emale majavein. Aga no eks me ise ka ei viitsi pidevalt meenutada neile neid asju ja kuna meil on AI pakett, siis meid eriti ei huvita protestimine. Üks härrasmees eile õhtul seletas ja protestis kohalike teenindajatega miski pool tundi ja lahkus restoranist selgelt rahulolematuna. Ei saa meie aru sellistest inimestest, kes tulevad puhkama selleks, et protestida ning protesteerida.
Meie igatahes kavatseme siin olekut täiega nautida ja näeme kõvasti vaeva, et oma AI end ikka ära tasuks.
Järgmisel korral siis jälle juttu – natuke toast ja hotellist siis näiteks.
Seniks võite aga pilte nautida siit.